SOOMAA HAABJAS

Soome-ugri haabjas on üks maailma vanimaid laevatüüpe ning moodsa laudpaadi esiisa. Haabjas ehk ühepuupaat oli kalastusaluse ning transpordivahendina kasutusel juba kiviajal. Tõenäoliselt kasutasid haabjaid meie esiisad juba siis kui nad idast eesti alade poole teel olid. Ühepuulootsik oli pikk ning kitsas ühes tükis ehitatud alus. Selle juhtimiseks kasutas kalamees mõla. Hästi ehitatud haabjad olid kerged ning neid võis inimjõul üle veekogudevaheliste looduslike takistuste toimetada. Eestis on haabjaehitamise traditsioonid säilinud suurte üleujutuste poolest tuntud aladel, nagu Kasari jõe suudmealal – Matsalu lahe piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul Võnnu kihelkonnas, Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul – Soomaal. Eesti on haabja levikuala läänepoolseim serv.

Tänaseks on just viimane neist kujunenud haabjaehituse ning selle puualusega seotud vanalaevanduspärandi säilitamise keskuseks Eestis. Soomaa Rahvuspargi ürgses looduses on võimalik tutvuda selle iidse veesõiduki ajaloo, ehitusliku küljega, ning võtta osa praktilistest ehituslaagritest ja teha ise haabjatel seiklusretki mööda Pärnu jõe lisajõgesid.

Tehnilised andmed ja ehitus

Haabjaehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremateks pidas vanarahvas pärna ja haavapuud, viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu pidi olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, selle langetamiseks peeti sobivamaks ajaks talve. Väliskuju raiuti sigarikujuliseks ning vaadati hoolikalt, et kõik oksakohad väljaraiutavasse keskosasse jääksid. Keskosa õõnestamiseks kasutati vanasti spetsiaalset künakujulist puusepakirvest. Et nii küljed kui põhi lõppfaasis sobiva paksusega saaksid kasutasid ehitusmeistrid, olenevalt piirkonnast, seina paksuse määramiseks koputamise või augupuurimise meetodit. Kui ühtlase paksusega kere valmis oli, täideti kuusepunniga ka augud. Järgmisena painutati eelnevalt niisutatud haabja küljed lõkke ning kuuma vee abil laiemaks – seda tööd tunti laotamise nime all. Kõige viimasena toimus toestavate kaarte paigutamine ning haabja viimistlemine. Mõnes paigas kasutati haabja parraste tõstmiseks laudu.

Huvitavat

• Vastavalt vanarahva uskumustele võis haabjaks valitud puu maha võtta vaid põhjatuulega kahaneva kuu ajal, kusjuures tähtis oli ka, et haab langeks vastu tuult. See pidi kaitsma haabjat mädanemise eest. Usuti ka, et kui tüvi langeb kännust kaugele, saab kiirekäigulise sõiduriista.
• Saarde kihelkonnast on pärit huvitav uskumus puu metsast väljaveo kohta: "et haabja kandevõime saaks suur, pidi veohobune olema mära".
• Ahja jõe alamjooksu piirkonnas tavatseti reelinguid tõsta plankudega. See on hea näide vaheetapist, mis iseloomustab haabja arengut moodsaks laudpaadiks.
• Siberi rahvas handid naljatavad, et haabjas sõitja peab keele hoidma tingimata keset suud – kes korra haabjaga sõita proovinud see teab miks.