SOOMAA HAABJAS
Soome-ugri
haabjas on üks maailma vanimaid laevatüüpe ning moodsa laudpaadi esiisa.
Haabjas ehk ühepuupaat oli kalastusaluse ning transpordivahendina kasutusel
juba kiviajal. Tõenäoliselt kasutasid haabjaid meie esiisad juba siis kui nad
idast eesti alade poole teel olid. Ühepuulootsik oli pikk ning kitsas ühes
tükis ehitatud alus. Selle juhtimiseks kasutas kalamees mõla. Hästi ehitatud
haabjad olid kerged ning neid võis inimjõul üle veekogudevaheliste looduslike
takistuste toimetada. Eestis on haabjaehitamise traditsioonid säilinud suurte
üleujutuste poolest tuntud aladel, nagu Kasari jõe suudmealal – Matsalu lahe
piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul Võnnu kihelkonnas, Pärnu jõe lisajõgede
alamjooksul – Soomaal. Eesti on haabja levikuala läänepoolseim serv.
Tänaseks
on just viimane neist kujunenud haabjaehituse ning selle puualusega seotud
vanalaevanduspärandi säilitamise keskuseks Eestis. Soomaa Rahvuspargi ürgses
looduses on võimalik tutvuda selle iidse veesõiduki ajaloo, ehitusliku küljega,
ning võtta osa praktilistest ehituslaagritest ja teha ise haabjatel
seiklusretki mööda Pärnu jõe lisajõgesid.
Tehnilised andmed ja ehitus
Haabjaehitus
algab sobiva puu valimisest – kõige paremateks pidas vanarahvas pärna ja
haavapuud, viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu pidi olema pikk ning
oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, selle langetamiseks peeti sobivamaks ajaks
talve. Väliskuju raiuti sigarikujuliseks ning vaadati hoolikalt, et kõik
oksakohad väljaraiutavasse keskosasse jääksid. Keskosa õõnestamiseks kasutati
vanasti spetsiaalset künakujulist puusepakirvest. Et nii küljed kui põhi
lõppfaasis sobiva paksusega saaksid kasutasid ehitusmeistrid, olenevalt
piirkonnast, seina paksuse määramiseks koputamise või augupuurimise meetodit. Kui
ühtlase paksusega kere valmis oli, täideti kuusepunniga ka augud. Järgmisena
painutati eelnevalt niisutatud haabja küljed lõkke ning kuuma vee abil laiemaks
– seda tööd tunti laotamise nime all. Kõige viimasena toimus toestavate kaarte
paigutamine ning haabja viimistlemine. Mõnes paigas kasutati haabja parraste
tõstmiseks laudu.
Huvitavat
- Vastavalt vanarahva
uskumustele võis haabjaks valitud puu maha võtta vaid põhjatuulega
kahaneva kuu ajal, kusjuures tähtis oli ka, et haab langeks vastu tuult.
See pidi kaitsma haabjat mädanemise eest. Usuti ka, et kui tüvi langeb
kännust kaugele, saab kiirekäigulise sõiduriista.
- Saarde kihelkonnast
on pärit huvitav uskumus puu metsast väljaveo kohta: "et haabja
kandevõime saaks suur, pidi veohobune olema mära".
- Ahja jõe alamjooksu
piirkonnas tavatseti reelinguid tõsta plankudega. See on hea näide
vaheetapist, mis iseloomustab haabja arengut moodsaks laudpaadiks.
- Siberi rahvas handid
naljatavad, et haabjas sõitja peab keele hoidma tingimata keset suud – kes
korra haabjaga sõita proovinud see teab miks.
Soomaa haabjarajad
|