KALEPURJEKAGA VÕRTSJÄRVEL

Ehkki Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv on ta madal, keskmise sügavusega  vaid veidi alla kolme meetri. Järve suplema minnes tuleb enamasti pikalt madalas vees kahlata.  See järv on otsekui suurem nõgu Emajõe vooluteel: tema kitsas lõunaosa võtab vastu Väike-Emajõe veed, kirdes viib Suur Emajõgi need välja. Ka järve kõige sügavamad kohad jäävad Emajõe mõttelise sängi kohale.

 

Võrtsjärves on vähe saari, enamik neist koondunud kitsasse lõunasoppi. Nii mõnigi neist maalappidest õigustab saare nime vaid paraja veeseisu korral, muutudes kõrgvee ajal madalikuks ning madala veeseisu korral poolsaareks. Tondisaar asub kõige kaugemal järves. Saarel pesitseb rohkesti veelinde, seepärast on seda sobilik külastada pärast nende poegade lennuvõimestumist, kesksuvest alates. Ka Pähksaar on suur ja püsiv saar, millel on läbi aegade elanud inimesed. Kalastajate seas on tuntud ka Võrtsjärve rohked kivivared, mida eriti armastavad ahvenad.

 

Lindude rändeajal  peatub rohkesti veelinde järve lõunatipus Pikassillas ja Väike-Rakke poldril järve kirdeosas. Võrtsjärvel äratab erilist tähelepanu väikekoskla arvukas läbiränne. Rannu ja Sangla vahelistel põldudel toitub nii kevadel kui sügisel tuhandeid raba- ja laukhanesid. Võrtsjärvel pesitseb rohkesti veelinde, iseloomulikumad neist on tuttpütt, hüüp, rästas-roolind, mustviires ja väikekajakas. Järve kohal peavad jahti meri- ja kalakotkad ning roo-loorkullid.

                                                                                      

Järve kalastik on Emajõe kaudu seotud Peipsiga ja seetõttu rikkalik. Siit on ühtekokku püütud 36 liiki kalu. Järve kaldal asub oma sadamakohaga Limnoloogiajaam ning Võrtsjärve muuseum. Kui varem oli Võrtsjärvel peamiselt kiisa-latikajärve kuulsus, siis limnoloogiajaama teadurite ettepanekute järgi majandatuna on Võrtsjärve kalastikus pikka aega olnud ülekaalus vääriskalad nagu angerjas ja koha. Veel püütakse siit latikat, ahvenat ja haugi. Angerja populatsiooni täiendatakse pidevalt noori nn. klaasangerjaid Võrtsjärve lastes. Järvemuuseumis on võimalik põhjalikult tutvuda ka Eesti sisevete elustikuga ning näha akvaariumis olevaid vee-elanikke silmast-silma. Soovi korral võib õpitut ka kalepurjekal toimuvatel välitöödel rakendada. Muuseum annab ülevaate ka kohalikust elu-olust.

 

Võrtsjärve 100 km pikkune vähe liigestunud  rannik on suures osas roostunud, kuid leidub ka suvitamiseks sobilikke liivarandu – näiteks idakaldal Vehendi ja põhjakaldal Vaibla ümbruses. Idakaldal paikneb ka 8 meetri kõrgusele küündiv ning 200 meetri pikkune Tamme liivakivipaljand, mis oli juba 19. sajandil kuulus devoniaegsete rüükalade kivististe leiukohana. Praegu on paljand kaitse all olev teadus-ajaloolise tähtsusega ala, millega tutvumiseks on loodud paari kilomeetrine matkarada koos infotahvlite ning piknikukohtadega. Mööda idakallast lõunasse liikudes jääb teele üks Võrtsjärve kaunimaid puhkepaiku – astmeline järvekallas nimega Trepimägi. Siin saab näha ka Neitsikivi – suurt rändrahnu, mille jää on siia kandnud. Lähedal asuv Vehendi küla on ka piirkonna vanimaid asulapaiku – leitud põllupaigad on vähemalt 2500 aastat vanad.

 

Trepimäe lähedal, järve idakaldal asub pisike rabajärv Mustjärv. Siin on võimalik  giidi juhendamisel matkata mööda rabamännikut kulgevat koprarada ja tutvuda soomaastiku ning kobraste eluga. Võrtsjärve suubuval Rõngu jõel asub 1418. aastal esmamainitud Lapetukme küla, kus paikneb ka omapärane Lõve veski. Samas, Rõngu aleviku lähedal paikneb Hiugemägi, mis nagu nimigi ütleb on muistne hiie- ning kalmukoht, kuhu hiljem katku- ja näljaohvreid maeti. Pärimuse järgi saavat siit alguse maa-alune tee. Vaatamist väärt on ka alevist paari kilomeetri kaugusel paiknev Rõngu lossimägi, kus asus 14. sajandist pärinev vabakastelli tüüpi linnus. Liivi sõjas hävinud linnust meenutab mõnekümne meetrine välismüüri lõik ning seda ümbritsev parkmets.

 

Järve lõunatipus Väikese-Emajõe kaldal on Pikasilla palu – suure maastikulise väärtusega ning maaliliste vaadetega pedastik. Enne II Maailmasõda paiknes siin ka asula ning üle Väikese-Emajõe sõideti parvega, kuid kõik see hävis Nõukogude Liidu ning Saksamaa vahel peetud lahingute käigus. Pikasillal on ka kaks sadamat ja hea ujumiskoht. Teekonda on võimalik jätkata suundudes Vooru linnamäe suunas. Voorul paiknes muistse Sakala maakonna suurim muinaslinn, mis jäi Viljandi-Pihkva kaubateele. Arheoloogiahuvilisi ootab kõrgendatud otstega nn Kalevipoja sängi tüüpi linnusemägi, asula arheoloogilised leiud on eksponeeritud Viljandi Muuseumis. Voorust mõni kilomeeter põhja poole jääb Õhne jõe ääres paiknev Suislepa asula, kus rändaja saab tutvuda 1796. aastal ehitatud Suislepa mõisa ning arhitektuurimälestiste hulka kuuluva kolmekorruselise hollandi veskiga. Samas asub ka 15 meetri pikkune burtniekki lademesse kuuluv Suislepa liivakivipaljand.

 

Läänekaldale jäävad veel eestlaste 14. sajandist pärineva muinaslinnuse asukoht Tarvastus. Lähedale jääb ka Kullamäe maastikukaitseala, kus matkaja saab tutvuda jõgede ning allikate kujundatud maaliliste liivakivipaljanditega.

 

Võrtsärve kaldal leidub rohkesti vanu kalurikülasid – näiteks Valma, Oiu ja Kivilõpe. Inimesed asustasid kalarikka Võrtsjärve kaldaid juba kiviajal. Vanim, üle 4000 aasta vanune asulakoht on Valma küla. Ehkki esimesed teated Walmabeks kutsutud asulast pärinevad aastast 1584, on tehtud kindlaks, et kiviaegne asulakoht paiknes seal juba III a.t. e.m.a. Praegu on Valma kohaliku seltsielu keskus, kus lisaks korralikule sadamale ja telkimisvõimalusele toimuvad igal aastal ka lõbusad Kalameeste päevad.

 

Põhjakaldale, Tartu-Viljandi maantee äärde jääb Vaibla asula, mis on populaarne suvituskoht ilusate liivarandade, rohkete kämpingutega, vesiratta ning paadilaenutusvõimalustega. Põhjakallas on ka sobiv alguspunkt põhjalikumaks tutvumisreisiks Võrtsärve ümbrusesse.

 

« Tagasi