EMAJÕE LODJATEE

Lodjasõidu alguspunktiks on enam kui tuhande aastase ajalooga Tartu. See Toomemäe ning Emajõe vahele surutud hansalinn oli omal ajal tähtis punkt ida-lääne vahelisel kaubateel. Siin laaditi suurte vankritega Tallinnast ja Riiast toodud kaup ümber lotjadele ning viidi veeteed mööda Pihkvasse ja Novgorodi ning tuldi samast uue lastiga tagasi. Kuldaegadel seisis Tartu juures ankrus 200 lodja ringis. Hansaajastut meenutavad kaks vene kaubahärrade jaoks ehitatud õigeusu kirikut, lisaks saab tutvuda äsja restaureeritud Jaani kiriku, iidse linnamüüri jäänuste, kindlusemäe, Toomkiriku, ajaloolise ülikoolihoone ning mitmete muuseumitega. Tartus paikneb ka Emajõe Lodjakoda, kus huvilised saavad meie töötubades mitmeid traditsioonilisi laevaehitustöid proovida ning kuulda lugusid lodjalinnast Tartust.

Tartust väljub hansalodi kahel marsruudil – ida suunas Peipsi poole ning vastuvoolu Võrtsjärve suunas.

 

Mööda looduskaunist hansateed Peipsi vanausuliste küladesse

Hansa aegne avastusretk mööda iidset kaubateed Peipsi vanausuliste küladesse kulgeb piki Emajõge - lodja uus meeskond möödub oma reisi alguses mitmetest ajaloolised hoonetest, vanadest sildadest ning eripalgelistest maastikest. Giid jutustab teile hansa ajast, Emajõe ja lodjanduse ajaloost ning nii mõndagi muud huvitavat. Mõnetunnise purjetamise järel jõuame Emajõe-Suursoo Looduskaitseala keskusesse, kus lodjalised saavad matkata loodusradadel, kuulda endise Kantsi kõrtsi hoonetes paiknevas kaitseala keskuses täpsemalt kohalikust loodusest ja tutvuda lähemalt mitmete piirkonnale omaste ohustatud taimeliikidega, nagu siberi võhumõõk, kiirjas ruse, villane katkujuur ja sinine emajuur. Peale keskuse külastust suundub lodi mööda Emajõe pisikesi lisajõgesid seiklema kaitseala soojärvedele ning kaema pisikesi soosaari. Järvedest on suuremad mõne meetri sügavused Koosa, Kalli ning Leego järved. Koos Peipsi roostikega on nad oma asendi tõttu heaks peatuspaigaks rändlindudele. Kaitsealal võib kohata mitmeid linnuliike nagu meri-, kala-, kalju- ning konnakotkad, must-toonekured, partlased, luiged, nepid, rukkiräägud. Lisaks rahvusvaheliselt tähtsale linnualale on Emajõe-Suursoo kaitseala ka paljude ohustatud liikide ning kooslustega Ramsari konventsiooni alla kuuluv märgala.

 

Suursoo soosaared olid asustatud juba kiviajal, vanim leitud asulakohta on vara-neoliitikumist pärinev Akali asula, mis on praeguseks 3 meetrise turbakihi alla kadunud. Soomaastiku jagavad Ahja, Koosa, Kalli, Lagina, Kargaja ning Apna jõed on läbi aegade olnud sooelanikele põhilisteks liikumisteedeks. Näha saab ka üksikuid säilinud taliteid, mida mööda üle külmunud soopinna liiguti. Veetaseme tõusuga Peipsis on endised asulakohad sarnaselt Akali asulaga turba alla kadunud.

 

Kalli järve, kuhu lodi mööda käänulisi veeteid pääseb, lähedal paikneb omapärane Praaga küla. See kunagine suur kaluriküla on eriline sellepoolest, et ühendus muu maailmaga toimub veeteid mööda, kuna maa poolt on asula soise võsaga ümbritsetud. Siin saab lodjameeskond näha omapäraseid vaiadele ehitatud maju ning kuulda kuni 19. sajandini Praska nime kandnud kaluriküla ajaloost. Kalli järvel on soovi korral võimalik ööbida omapärastes järvel ujuvates parvmajades, kus on ka saun. Samuti saab väiksemaid soojõgede ning järvede soppe avastada rendikanuudega.

 

Peale seiklusi soojärvedel jõuab lodi Euroopa suuruselt neljandale järvele Peipsile. Eestile kuulub Peipsist  alla poole. Lisaks veidi suuremale osale kokku üle 3500 km2 suurusest veepeeglist  kuulub Venemaale ka enamus järve kolmekümnest saarest. Järv  koosneb kolmest osast - Peipsi ja Pihkva järvest ning neid ühendavast kitsast Lämmijärvest, kus asub ka Peipsi sügavaim koht - 15,3 m. Peipsi rannik on mitmekesine – kohati soine ja pilliroogu kasvanud, Kallaste ümbruses ilmestavad seda devoni liivakivi pangad, ning looderannikut Kauksi ümbruses ehivad luited ja liivarannad. Peipsi on ka hea kalajärv - ühtekokku on siin kohatud 37 liiki kalu. Tavaliste mageveekalade kõrval kohtab Peipsis säga, rääbist, peipsi tinti ja vingerjat. Siin elab ka siia endeemne alamliik – peipsi siig. Kõige enam püütakse praegu Peipsilt koha, latikat ja ahvenat.

 

Linnuvaatlejatele pakub Peipsi kõige enam huvitavat rändeaegadel. Parimad linnualad on Emajõe suudmealal, Piirissaare ümbruses ja Räpina poldril. Peipsi rannikul peatub nii kevadel kui sügisel tuhandeid väikeluiki. Märkimisväärne on väikekoskla arvukas läbiränne. Veelinde pesitseb rohkesti taimestikurikkal Pihkva järvel. Siin on sagedad väikekajakas ja mustviires, mõnel aastal võib kohata ka valgetiib-viirest.

 

Suundudes Emajõe suudmealalt mööda Peipsi kallast põhjapoole jõuame Peipsi vanausuliste tänavküladeni. Vanausulised põgenesid Peipsi läänerannikule vene õigeusu kiriku tagakiusamise eest XVII ja XVIII sajandil. Seda värvikat etnilist gruppi iseloomustavad ranged usukombed ning looduslähedane ja kasin eluviis. Vanausuliste peamised elatusallikad on olnud läbi aegade kalapüük ja juurvilja-, eriti sibulakasvatus. Vanausuliste ridakülades on majad, järveäärse “peatänava” ääres tihedalt üksteise kõrval. Emajõe suudmest põhja pool paiknevad Varnja, Kasepää, Sohvia ja Kolkja külad moodustavad näiteks ühtekokku 8 km pikkuse tänavküla.  Mustvee linn ja Raja küla põhja pool Emajõge palistavad aga ligi 7 km pikkuse katkematu vööna Peipsi rannikut. Vanausuliste küladest külastame pisikest 250 elanikuga tänavküla Varnjat, kus kaeme sealset 19. sajandist pärinevat õigeusukirikut, ning elusa ajaloo muuseumit ning Kolkjat, kus külastame kohalikku Kala- ja sibularestorani ning põikame läbi Vanausuliste muuseumist.

Tagasi Emajõe suudme poole pöörates jääb lodjateele kohe Venemaa piiri lähedal paiknev Peipsi suurim saar Piirissaar. Piirissaar, varasema nimega Porka (vene keeles Zhelachek), mis veel esimese vabariigi ajal 700 inimesele elukohaks oli, on praegu koduks vaid 102 elanikule, kes suures osas kalastamisest ning sibulakasvatusest elavad. Asustati see saar peale Põhjasõda, kui Venemaal hakkas vanausuliste tagakiusamine ning paljud neist läände põgenesid. Kuuldavasti olla ka paljud tsaari armees 25 aastases teenistusest kõrvalehoidjad Piirissaarel oma uue kodu leidnud. Hansaajal oli Piirissaar koht, kus lodjamehed sobivat tuult ootasid ning halva ilma eest varjul olid. Praegu on kogu saar maastikukaitseala, mis pakub rändeaegadel huvi linnuvaatlejatele. Saar on tuntud ka kahepaiksete rohkuse poolest – siin elavad Eestis üliharuldane rohe-kärnkonn ning mudakonn.

 

Loodusretk Alam-Pedja Looduskaitsealale ja Võrtsjärvele

Tartust võib lodi suunduda ka vastuvoolu läänepoole Võrtsjärve suunas. Selles suunas sõites asub kohe Tartu külje all Ropka-Ihaste luht, kus pesitseb mitmeid haruldasi luhalinde nagu rohunepp, väikehuik jt. Lähedale jääb linnurikas Aardla järv ja polder.

 

Tartust ülesvoolu paistab jõeorus 6-7 meetri kõrgune Kalmistu liivakivipaljand. Amme jõe suudmealal asuvad Kärkna kloostri varemed. Liivi sõjas hävinud kloostri rajasid 13. sajandil tsistertslased ning siin asus Eesti vanim vesilinnus ja ilmselt ka kõige vanemad kalakasvatustiigid.

 

Enne Kärevere maanteesilda asub väike Kärevere linnuhoiuala, mis on linnuvaatlejate seas eriti populaarne suure rohunepi mängupaiga tõttu. Kui enamik Emajõe-äärsetest nepimängudest asub paikades, kus on lindude pesitsusajal liikumine keelatud, siis sellele mängule pääseb hästi lähedale – tuleb vaid järgida infostende. Huvitavad on ka Suure Emajõe 55 vanajõge, kuhu tulevad kudema paljud Võrtsjärve ja isegi Peipsi kalad.

 

Teisel pool Kärevere silda algab Euroopa suurimate luhakomplekside hulka ning rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalade nimistusse kuuluv Alam-Pedja looduskaitseala. Suurema osa selle suure loodusmaastiku pindalast moodustavad lodud, madalsood, rabad ja luhad, vaheldust pakuvad põlismetsadega kaetud soosaared. Ala on suures osas piiratud jõgedest ja ojadest. Alam-Pedja ligipääsmatust on suurendanud siin 50 aasta jooksul asunud nõukogude armee pommituspolügoon. Praegu on Alam-Pedja osaliselt piiratud liikumisega metsa-, soo- ja niidukoosluste ning haruldaste liikide ja elupaikade kaitseala. Kevadel on kaitseala alla kuuluv Emajõe luht sajakonna ruutkilomeetri ulatuses üle ujutatud. Sel ajal on luhas rohkesti rändavaid uju- ja sukelparte ning luiki. Meri- ja kalakotkaidki näeb sel ajal sageli. Luha äärsetes metsades pesitseb rohkesti väike-konnakotkaid, kuid siin võib kohata ka suur-konnakotkast ja rabade kohal kaljukotkast. Jõeluhtades pesitseb rohkesti rohuneppe. Siin kasvab mitmeid haruldasi taimeliike nagu künnapuu,  niidu-kuremõõk, siberi võhumõõk. Alam-Pedja looduskaitsealal toimuvad suviti ka Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlike talgulaagrid, mille käigus taastatakse vähenenud karjatamise tõttu võsastuma hakanud alasid ja tagatakse nii lindudele sobivad elupaigad, liigirikas taimestik ning pärandkoosluste säilimine. Talgureisides osalejad jõuavad sihtpunkti lodja pardal ning neil on võimalus külastada järgmise Peipsi lodja ehitust Emajõe Lodjakojas. Talgulaagrid pakuvad lisaks meeldivale vaheldusele kontoritööst huvitavat programmi ning palju võimalusi aktiivseks puhkuseks.

 

Rannu-Jõesuus voolab Emajõgi Võrtsjärvest välja. Siin on võimalik ka telkida ja lõket teha. Soovi korral saab eelneva kokkuleppe korral Võrtsjärvel tutvuda ka piirkonnale omase kalepurjekaga, matkata ümber järve paiknevatel loodusradadel ning tutvuda kohalike vaatamisväärsustega.

« Tagasi